Artur Oganezov ja Kaarel Raidmets: kogemuslugu esimeselt Euroopa Käsipalliföderatsiooni noorteturniirilt

Artur Oganezov ja Kaarel Raidmets said eelmisel sügisel EHF kohtuniku staatuse ning osalesid sel suvel esmakordselt pikemal Euroopa tasemel noorteturniiril.

Milline oli nende jaoks esimene suurem rahvusvaheline kogemus, mida nad turniirilt õppisid ning millised hetked kõige enam meelde jäid?

Loe Arturi ja Kaarli enda ehedaid muljeid turniirist ning nende kogetud väljakutsetest, õppetundidest ja emotsioonidest.

Kogemus kogu eluks - Raidmets ja Oganezov oma esimestel suurvõistlustel.

Eesti kohtunike paar Kaarel Raidmets ja Artur Oganezov määrati vilistama M18 EHF Championship II turniiri, mis toimus 2.-9. augustini Gruusias, Telavi linnas.

Kaarel Raidmetsa sõnul oli tegemist erilise kogemusega, kuna see oli nende esimene noorteturniir EHF-i kohtunikena. Teekond Gruusiasse algas 30. juuli õhtul Tallinnast. Lendasime esmalt Istanbuli ning sealt edasi Thbilisisse. Gruusiasse jõudes oli vastuvõtt väga hea, lennujaamas juba oodati meid ning saime üsna kiiresti Telavi poole teele asuda, ees ootas paar tundi autosõitu ning lõpuks jõudsime 31. juuli hommikul kella kaheksa paiku hotelli.
Gruusias saime esimese päeva rahulikult sisseelamiseks ja pikast reisist taastumiseks. Hotellis oli kõik vajalik olemas ning sellest sai järgmiseks pooleteiseks nädalaks meie kodu.

Esmalt testid, siis platsile

Augustil esimesel päeval algas ametlik osa. Enne turniiri algust tuli kohtunikel läbida jooksu, reeglite ja terminoloogia testid. Sellega kinnitasime, et olime nii füüsiliselt kui ka teoreetiliselt turniiriks valmis. Esimesed mängud algasid juba 2. augustil.

Gruusiasse oli kutsutud neli kohtuniku paari ning neli delegaati. Turniir kestis üle nädala ja suurem osa päevadest veetis seltskond koos, seega oli võimalus kõigiga suhelda ja tuttavaks saada.

Võistkondasid oli kuus, kes esmalt kõik omavahel läbi mängisid. Põhiturniiri tulemuste põhjal toimusid viimasel päeval kohamängud: esimene ja teine mängisid finaalis, kolmas ja neljas kolmandale kohale ning viies ja kuues 5.–6. kohale.

Kohtuniku töö ei piirdu 60 minutiga väljakul

Mängupäev algas hommikuse koosolekuga kella 10–11 paiku, kus rääkisime läbi erinevaid teemasid ning vaatasime videoklippe mängudes tekkinud olukordadest. Nende põhjal arutasime, mida saanuks teha teisiti ja millele järgmistes kohtumistes rohkem tähelepanu pöörata.

Esimene mäng algas iga päev kell 13.45, seega startisime hotellist üldiselt juba kell 12:00. Õhtul pärast viimast mängu sõitsime kõik koos bussiga tagasi hotelli, kus umbes kell 21:00 ootas õhtusöök. Pärast sööki toimus koosolek ning seejärel kohtunike mänguanalüüs koos delegaadiga. Vaatasime oma mängu ja erinevad olukorrad üle, saime tagasisidet ning rääkisime sellest, mida järgmises mängus muuta või parandada.

Päevad kujunesid päris pikaks. Hommikune koosolek, sõit saali, mängud, õhtusöök, mängude järgne koosolek ja mänguanalüüs tähendasid, et päris puhkamiseks jäi mängupäevadel aega üsna vähe. Samas on just selline pidev tagasiside ja analüüs üks rahvusvahelise turniiri väärtuslikumaid osi, iga mäng andis võimaluse midagi õppida. Kokku vilistasime turniiril viis mängu.

Belgia–Gruusia – mäng, mis jääb kauaks meelde

Viiest vilistatud kohtumisest jäi meile kõige rohkem meelde põhiturniiri otsustav Belgia ja Gruusia mäng.

Juba enne avavilet oli selge, et ees ootab väga suure kaaluga kohtumine. Belgial oli finaali pääsemiseks vaja võita vähemalt nelja väravaga. Võõrustaja Gruusiale sobis samal ajal kuni kolmeväravaline kaotus. Sellistes mängudes on igal otsusel ja väraval väga suur kaal.

Mängust kujuneski tõeline põnevusetendus. Meie hinnangul oli tegemist kogu turniiri parima ja põnevaima mänguga, isegi finaal ei pakkunud päris samasugust pinget. Kohtunikuna oli sellise kohtumise vilistamine väga hea kogemus. Mäng oli väga emotsionaalne, kaalul oli finaalikoht ning meie ülesanne oli kõige selle keskel säilitada rahu ja keskendumine ning teha oma tööd.

Belgia võitis mängu 33:30, sealjuures jõudsid nad veel viskele enne lõpuvilet, aga paraku eksisid. Belgia sai küll mänguvõidu, kuid sellest finaali pääsemiseks ei piisanud ning finaalikoha teenis Gruusia.

Positiivne tagasiside delegaadilt meie tööle oli selle pingelise mängu lõpuks nagu kirss tordil, olime selle kohtumisega hästi hakkama saanud.

Tegemist oli meie esimese noorteturniiriga EHF-i kohtunikena, seega oli just sellise pingelise kohtumise edukas vilistamine ja sellele järgnenud hea tagasiside meie jaoks väga oluline. See andis kinnitust ja enesekindlust, et liigume õiges suunas.

Vabadel päevadel sai näha ka Gruusiat

Mängupäevade vahel olid ka vabad päevad, väike puhkus koosolekutest ja mänguanalüüsidest. Nendel kahel puhkepäeval oli võimalus veidike Gruusiat avastada.

Esimesel vabal päeval käisime Tsinandali muuseumis. Päris võõras koht see meile polnud, olime seal käinud ka eelmisel aastal, kui Gruusias toimus EHF kohtunike kursus. Lisaks muuseumile saime degusteerida kohalikke veine ja loomulikult ka Gruusia kuulsat chachat. Külastuse lõpetuseks saime ka kingituseks pudeli kohalikku veini.

Teisel vabal päeval saime ise valida kuidas puhkame. Kes soovis, sai minna hotelli kõrval asuvasse kindlusesse, teised võisid päeva täpselt enda soovi järgi sisustada. Meie kasutasime võimalust ning käisime kohalikul turul. Pärast pikki päevi spordisaalis oli mõnus lihtsalt ringi jalutada, kohalikku elu näha ja vahelduseks käsipallist mõtted eemale saada.

Viimane mäng ja personaalne mälestus Gruusiast

Meie turniir lõppes 9. augustil 5.–6. koha kohtumisega, kus vastamisi olid Küpros ja Suurbritannia. Sellega sai meie esimene EHF-i noorteturniir kohtunikena lõpetatud.

Turniiri lõpetas lõputseremoonia, kus saime mälestuseks osalejamedali. Lisaks kinkis Gruusia Käsipalliföderatsioon osalejatele personaalse kingituse – veinipudeli, mille etiketil oli saaja nimi ning M18 EHF Championship II turniiri sümboolika.

See oli väga vahva ja omanäoline mälestus Gruusiast ning meie esimesest EHF-i noorteturniirist.

10. augusti varahommikul alustasime Telavist sõitu kodu poole ning pärast pikka reisipäeva jõudsime õhtuks tagasi kodukamarale.

Gruusiat jääb meie mälestustesse alatiseks, see on koht kus meie teekond kohtunikena sai alguse. Siit saime kogemuse, mida kanname terve elu.

Artur Oganezov ja Kaarel Raidmets: kogemuslugu esimeselt EHF noorte turniirilt